Kuidas minust sai see, kes ma olen…Mesinik!
Kui inimene, siia ilma sünnib, ei tea ta seda, kelleks ta suurena saada tahab – samamoodi ei teadnud seda mina!
Aga, Minu elutee algas…
Mina lasteaias ei käinud – vanaema hoolsa silma all õppisin lugema, kirjutama, arvutama. Lapsepõlvest sai ka alguse minu suur huvi loomade ja looduse vastu. Põhikoolis mul erilisi eriala soove polnud ja seega läksin edasi keskkooli. Lõpetasin ka selle ja kuna mulle loomad endiselt meeldisid, sai mindud Eesti Maaülikooli loomakasvatust õppima. Kuigi väiksena tahtsin saada loomaarstiks, et vanaisa ei peaks raha maksma lehmade kunstseemenduse eest, aga pärast seda, kui ma nägin kuidas see käis, ei tahtnud ma enam seda eriala.
Ülikool sai lõpetatud ja vahepeal ka sõjaväes käidud – Olin seal autojuht. Pärast kooli olin ühe aasta seakasvatusega tegelevas ettevõttes tööl. Järgmisena läksin ühte väikefirmasse transportteenust osutama. Aga kuna sellel firmal hästi ei läinud, siis seal kaua ei saanud olla.
Olin mõni kuu töötu ja siis sai mindud kutsekasse kutseliseks juhiks õppima. Tänu sellele töötasin 3,5 aastat suuremas ettevõttes autojuhina. Aga ikka ei leidnud mu hing rahu.
Et ma mesinduse poole pöördusin, oli mul sõber-paarimees, kes soovitas mul sellega tegelema hakata. Maaülikoolis oli meil küll ka mesinduse kursus, aga siis ma väga sellepeale ei mõelnud.
Esimese asjana osalesin hobimesinekele mõeldud Mesinudse AB Põltsamaa kursusel. Sealt jäi mulle meelde Marje Riisi ütlemine, et kui Te peale seda kursust otsustate, et Te ei hakka mesilasi pidama on ka kursus korda läinud! See pani mind mõtlema, et mesindus on midagi, mida edasi uurid. Pärast Mesinduse ABC kursust otsustasin kandideerida Olustverre Mesinduse erialale. Konkurents oli tihe aga sain sisse. See oli parim aasta! Need kursusekaaslased ja need ühised olemised… kui saaksin, jääksin Nendega veel seda aastat kordama…!
Sellel kevadel hakkas minu neljas mesindusaasta ja mul on hetkel 60 mesilaspere. Minu suur soov ja tahtmine on panna sügisel talvituma 100 mesilasperet. Öeldakse, et ühele perele on optimaalne 150-200 mesilaspere. Kui tal on need olemas, siis muud tegema ei pea. Tegelikult ega ei jääkski muuks aega üle. Ma tahan veel ehitada suure Mesindusmaja, et jääks ära pidev asjade ühest kohast teise tassimine. Kuna olen ka veel jahimees, siis kas poleks elu Ideaalne, kui kevadest-sügiseni majandaksin mesilastega ja sügisel, kui mesilaspered on talvituma pandud, pühenduksin kuni kevadeni jahindusele – Selle poole ma püüdlen.